Mis uut?...Midagi?

Peale viimast postitust on asjad muutunud täielikult.Tööd ma enam ei otsi, sest rahad otsas ja järgmise palgapäevani nagunii ära ei elaks...nüüd on käsil uus plaan...kuidas koju saada? See lennupiletite saaga on nii jube lihtsalt, ma olen juba kõva nädal aega järjepidevalt lennupileteid uurinud ja Sepo kombel Exceli tabeleid juba tegema hakanud.Et ikka oleks lihtsam välja selgitada mis tee on kõige odavama:D Aga õnneks tunneli lõpus paistab juba valgust!!
Muidu on elukene veerenud vaikselt.Päeval Starbucksis, nüüd muidugi selle vahega, et kodus on meil ka "oma" nett olemas.Mis tegelikult tähendab seda, et me rotime seda kellegilt tundmatult:D Starbucksi külastused jäävad harvemaks.
Eelmine nädal suutsime lõpuks ka klubis ära käia.Webster Hallis, kusagil Union Square kandis.Huvitav koht hea muusikaga.Tundus et pigem mustanahaliste klubi, sest klubi oli musti mehi/naisi täis.Aga, kui kõik see suur hõõrumine (mis ameerilased nimetavad tantsimiseks) kõrvale jätta, siis õhtu oli tore.Sai tantsida ja auru välja lasta ja olgem ausad...ka uus tutvus tehtud:D Välja pole ma veel jõudnud minna, aga aega veel õnneks natuke on!

Aga mis siis veel??

Tglt midagi muud nagu vast polegi, kui ainult see et tüdimus on tekkinud ja samad tunded valdavad samade teemade suhtes.Aga ei, tuleb end vaos hoida!! Lõpp juba paistab.

Järgmine nädal, kui lennupiletid saan ostetud siis ehk jõuan veel John Legendi kontserdil ära käia.Mis muide on tasuta:D Aga eks aeg näitab, kuhu maale ma selleks ajaks jõudnud olen.

Järgmiste uudistega järgmine nädal

Ära näksitud jalgadega enda arust newyorklane lõpetab:D

Uus päev, uued mõtted ja teod!

Ja käes ongi esimene NY nädalavahetus.Esimesed päevad on läinud ikka väga kiiresti.
Kuna nädalavahetusel väga tööd ei otsita, siis sai hommikul kauem magatud ja hiljem juba tuntud Starbucksi tee ette võetud.Kui asjad aetud ja koju jõudsin, ootas mind ees üllatus.Nimelt toimetas väga usinalt üks mustanahaline meie köögis...tuli välja, et tegemist oli Siimu sõbraga ja et ta olla lihtsalt külla tulnud.Nimeks oli tal Zee.Huvitav tüüp on, hea jutu ja olemisega.Aga üks asi ajas natuke muigama, nimelt oli tal kaasas selline roheline Starbucksi kilpkonn, lihtsalt niisama:D Lahe!
Õhtu möödus lennates ja järjekordselt vaieldes, mingi meie jaoks täiesti mõttetu, kuid Siimu jaoks väga tähtsa teema üle.Lõpuks mul viskas kogu see ammu kuuldud jutt üle ja kobisin magama ära.

Ning täna!!...tantadadaraa - ma käisin esimest korda rannas!Siin olles muidugi.Hoopis teistsugune kui Waikiki Beach näiteks.Vesi on sogasem, kuid ujutav...rahvast on tgtl veitsa vähem,aga see-eest see muusika, mida seal mängiti.Nii mõnusad latiino rütmid, et mine kohe kasvõi tantsima.Üks mõnus ja pingevaba päev oli täna.Ja õhtul peaks meid mingit sorti õhutsöök ka ootama, vähemalt nii Zee meile lubas.Luges veel sõnad peale, et ärge väga palju sööge!!

Koju jõudes ootas meid suur üllatus, Carlos-meie remondimees, oli vannituba lõpuks tegema hakanud ja isegi vaiba suutnud põrandale panna.Tüdrukud rääkisid, et ta olla seda lihtsat asja juba 2 nädalat lubanud teha.Vähemalt asjad liiguvad nüüd:D

Ja üldse ma olen tähele pannud ühte väikest muutust oma suhtumises...kui Hawai´il sai koguaeg põetud, et tööd ei ole ja elu on selline nagu on, siis siin sellist suhtumist/mõtlemist pole veel tekkinud.Huvitav, millest see küll tingitud on?? Kahtlane...kas ma olen juba tõesti selliseks pohhuistiks muutunud??

Pohhuististunud newyorklane tänaseks lõpetab!

New York, the concrete jungle!!

Ja siin ma nüüd olengi...New York Citys.Kohale jõudsin 13.juuli öösel kell 23:17.Tüdrukud algselt tahtsid, et ma öösel juba sinna läheksid,aga kuna ma olin üksi oma suurte kohvritega suures linna, siis antud retk jäi katki.
Lennukis ma järjekordselt magada ei saanud, lihtsalt liiga ebamugavad toolid olid.Ja kohati ma tegin selliseid imelikke tõmblevaid liigutusi ka, niiet ma jätsin selle magamise vahele, et kõrval istujat mitte häirida.Lõpuks saime ka jutu järje peale ja välja tuli et noormees oli algselt pärit Egiptusest ja nimeks oli tal Tarek, kes on New Yorgis(täpsemalt New Jerseys) elanud juba pea kaheksa aastat.Muljetasime igasugustel teemadel ja ka tema ütles, et üksi liikuda on ohtlik.Ja nii ma siis jäingi järjekordseks ööks lennujaama.Õnneks seal ei olnud nii külm kui Seattles.Hommikul võis reis Brighton Beachile alata.Newarki lennujaamast lahkusin umbes 05:15 ja "koju" jõudin umbes kaheksa paiku.Seiklemist õnneks väga palju polnud,sest keel suus ja küsida saab alati.Ainuke asi mis väga lõbus kogu selle reisu juures ei olnud oli see, et ma pidin oma pea 23 kg kohvri ja 7 kg käsipagasiga mööda metroojaama ringi reisima.Ja ütlen ausalt...selliseid "pakikesi" mööda treppe üles vinnata, pole just kõige lõbusam tegevus.Aga lõpp hea kõik hea.Õnneks tuli mulle Britt vastu ja peagi olingi oma NY kodu uksest sisse astunud.
Kodu ei ole absoluutselt ligilähedane ka mitte meie Seaside korterile, suht peller kui aus olla.KUID selles peitubki selle võlu.Lahe, teistsugune, teised elamused jne.Aga mulle on siin peamine see, et oleks koht kus magada, süüa ja pesta.Ja need vajadused saab ilusti rahuldatud.
Esimene asi mis ma koju jõudes tegin oli see, et läksin magama...ja põõnasin mõnuga kella kuueni õhtul.Õhtul käisime Üllaga veel natuke ümbrust uudistamas ja kõhutäidet ostmas.Ega järgnev päevgi kõige paremini möödunud, pool päeva magasin maha, sest olgem ausad...peaagu kolm ööpäeva olla magamata, see võtab ikka läbi küll.
Päeva jooksul käisime veel tiiru Times Squarel ja Bryant Parkis, sõime oma footlong subway võikusid...mmm kui hea.

Hetkel istun Times Square juures Starbucksis ja otsin tööd.Elu hetkel on ilus, kui mitte arvestada seda, et mul on jälle raha otsakorral ja tööd veel leidnud ei ole.Aga vähemalt on mul nüüd telefon olemas, mille eest ma alles enne järgmist kuud maksma ei pea!Kuid olen aru saanud, et sellistele asjadele on aega vaja anda ja olla positiivne.Eks me näe kas New Yorgis saadab mind edu või mitte...aga lootust on;D

Vahepeatus Seattle/Tacoma

Nii ja olengi Seattles.Ja hakkabki see pikk ootamine pihta!
Kohale jõudsin õnnelikult, kui mitte arvestada seda,et öö oli magamata, lennukis olid istmed väga-väga ebamugavad ja külm oli.
Seattlesse jõudsin kohaliku aja järgi kella viiest umbes ja kohe oli ajataju kadunud.Ei teadnud mis kell siin kohapeal on ja mis kell Eestis on.Aga see selleks.
Kõige nõmedam selle Seattle peatuse juures on see, et ma pidin omal pagasi vahepeal välja võtma ja enne veel kui mind üldse lennuki peale lasti, pidin ma 20$ maksma mingi nõmeda kohvri pärast.Oh seda USA ja selle seadusi...kuid ikkagi, ma olen USAst nii sisse võetud nüüd.Kui võimalik tulen kunagi kindlasti tagasi:D
Mis siis veel...öö Seattles möödus jahedalt ja mitte magamise tähe all.No ok, mingi paar tundi olin kusagil tooli peal mingis iks asendis ja üritasin sellist asja nagu magamist jäljendada, aga seda ka...jäljendada.Ei tulnud välja.Huvitav kaua ma sedasi edasi suudan panna.See oli pm teine öö üleval olla.Kahe päeva peale olen maganud nüüd vist mingi 2 h healjuhul.Lõpuks kui NY jõuan siis olen vist juba kolm ööd ja päeva magamata pluss siis veel järjekordsed kilod kukuvad ka iga tunniga.Öösel avastasin kuidagi imelikul kombel, et käed on kuidagi peenikeseks jäänud!!Ei tea kas see on nüüd hea asi, või halb asi???
Hetkel on NY lennu väljumiseni jäänud veel kaheksa tundi, ehk siis jõuan veel kiirustamata check-inist läbi käia, ühe burksi või muu kõhtu täitva eine teha ja lihtsalt lennujaama "mõnusid" nautida:D

Järgmine postitus tuleb juba siis kui NY olen, aga kes seda veel teab mis ajal ma oma sihtkohta veel jõuan ja millal ma jälle nettigi saan.Aga siimaani on kõik laabunud, ehk laabuvad ka NY jõudes!!

Ma olen ikka nii väsinud...aidake mind:D

Nüüd on tõesti viimane nädalavahetus Hawai´il

Nagu eelmises postituses sai mainitud, siis oli plaan sõita edasi New Yorki, kuna elu Hawai´il ei toida ära.Kui tööd pole ja elu muutub liiga kalliks, siis on vaja ellu tuua muutusi ja otsida kohti kus tööd vms leiaks.Ja selleks kohaks valisime me New York City ehk siis suure õuna.Kuigi jh, suur õun käib pigem Manhattani kohta.
Britt lahkus juba eelmise nädala alguses ja Ülla läks päev pärast teda.Ja nii ma jäingi täitsa üksi kooos kolme poisiga Hawai´ile.Aga see nädal on länud kui linnulennul.Küll saanud viimast võtta Hawai´i kuumadest ilmadest ja Waikiki rannast, samuti kohalikest kui ka täielikust üksindusest.Üllatavalt hea tunne on käia ja teha oma asju täitsa üksi, saad mõelda omi mõtteid ja kuulata muusikat ja nautida Hawai´id.Päevad on möödunud enamasti kas rannas, mööda poode kolades või siis kohalikega suheldes.
Reedel sain veel Marina sünnipäeva ära pidida, mis oli minu arust väga tore.Käisime järjekordselt (kelle jaoks järjekordselt ja kelle jaoks esmakordselt) Zanzabaris.Õhtu lõppes küll kerge draamaga, aga lõpuks asi lahenes ilusti ja nüüdseks on kõik korras.
Laupäevane päev oli jälle mõnus üksinduse nautimine:D Läksin randa, klapid peas ja kuulasin kõige mõnusamat muusikat üldse mis tol hetkel oli ja lihtsalt hingasin seda Honolulu õhku ja nautisin ümbrust.Nagu lilleke aasal käisin:D Ikkagi viimne kord, võibolla.Kes teab;D
Täna pidin muidu Kuhio rahvaga matkama minema, aga ammu plaanitud kohtumine CSi (couchsurfingu) sõbra Gregiga oli juba kokku lepitud.Läksin kohale ja välja tuli, et inimene oli väga tore.Rääkisime ja lihtsalt "hängisime" võrguplatsi ääres, kuni tema läks paarismängu tegema.Aga mis mina tegin...sain kohalikega tuttavaks ja mängisin nendega võrku.Ühesõnaga päev oli väga mõnus ja huvitav, inimesed olid lahedad ja üleüldse, kuidagi väga hea tunne oli:D Õhtuks oli meil veel plaanitud minu viimane Zanza külatus, mis oleks äärepealt juba ära jäänud, sest Kuhio rahvas käis rootsi lauas ja ilmselgelt tarbisid liiga palju igasugu hõrgutisi.AGA ikkagi me Krissuga käisime ära ja välja tuli, et pidu oli väga lahe.Algselt plaanitud plaanist, et täna öösel ma ei maga, oli väga edukas:D
Ahjaa....poisid küpsetasid jälle ühe koogi, tahaks mõelda et ikka minu pärast.Sepo veel ütles mulle et ma kooki ka kaasa ikka võtaks.Ja ega mulle mitu korda ütlema pea:D

Ja nüüd ma siin istun, üksi, Honolulu lennujaamas ja ootan oma lendu.Milleni on jäänud täpselt tund aega veel.Ja siis hakkabki minu järgmine selle suve seiklus.Ei tea mis sellest välja küll tuleb, kuid loodame parimat.

Ning jh, nagu paljud on siiamaani küsinud, mul on tõesti kahju siit ära minna.Isegi kerge pisar tuli silma, kui shuttles istusin ja oma "Billionaire" laulu kuulasin.Aga elame üle, sest elu ongi üks seiklus, millest peab maksimumi võtma.Ja pole mõtet ka ühe koha peale tammuma jääda, kui sel mingit otsest väljundit pole.Kuigi, sel suvel ei peagi mingit otsest väljundit olema, sest see suvi ongi elamisesk.Kui sa veel tööd saad ja kulud nulli saad, siis see on ainult boonuseks.

Aloha Hawai´i ja welcome Seattle lennujaam ja pea 24 tundi ootamist.
Edu mulle, või mis?

Seame sammud mandri poole

Britt läheb homme ära ja me Üllaga alles otsime omale lennupileteid.Loodame et saame midagi normaalse hinnaga.
Aga...minu tänane päev oli sisukas.Eelneval nv sain ma tuttavaks ühe mereväe kutiga, kellega numbreid vahetasime.Kuna nv kokku ei saanud, siis sai esmaspäevaks uus kohtumine kokku lepitud.Nii ma siis läksingi, üksi Pearl Harbori suunas.Maha pidin ma minema Makalapa väravas, aga kuna ma ei pannud ümbrust üldse tähele, siis sõitsin kogemata oma peatusest 4 peatust edasi.Ja nii ma siis võtsingi suuna tagasi, mööda kiirteed:S Suht karm oli käia mingi ime väikese ääre peal, endal kleidisaba koguaeg üles lendamas:D Ma seiklesin Pearli kandis umbes 1,5 tundi ja saatsin vähemalt kümme sõnumit enne kui ma Marki puhta juhuslikult üles leidsin.Aga kohtumise õnn oli suur, sest üksi kusagil pärapõrgus ringi jalutada on ikka nadi küll.Lõpuks võtsime siis suuna Makalapa värava suunas, mis oli tegelikult mereväe baas (koht kus mereväelased elavad).Päev oli mõnus ja huvitav:D Ei kahetse üldse et läksin.Koju jõudes tehti mulle veel ristküsitlus ja kui see tehtud, siis sain veel päeva sündmusi meenutada.Vähemalt saan nüüd öelda, et ma olen esimene tavakodanikust eestlane, kes on sellisesse kohta sisse saanud:D Vägev või mis?

Lõpuks jõudis kätte ka päev mil Britt sammud New Yorgi poole tegi.Kui tema saadetud, siis saime hakata Ülla asju ajama.Me kõik läheme NY erinevatel aegadel.Ülla läheb juba seitsmendal juulil ja mina...kes teab? Loodan saada võimalikult normaalse hinnaga ja võimalikult kiiresti piletid.Kuid hetkel tundub see võimatu, kuna rahad ei liigu minu arve poole piisavalt kiiresti.Tuleb vist mõelda sellele, et olen nv ka veel Hawail,kuna nädalavahetusel lennata on kallis.Aga noh pole hullu, sest elamist mul nagunii veel pole, siis on vähemalt aega otsida.

Uute uudistega varsti jälle platsis, loodetavasti siis juba New Yorgist ja positiivse vastukajaga!

Mis siis veel?

Peale jaanipäeva läks elu edasi nii nagu ikka.Argipäeviti otsisime tööd ja nädalavahetusel olime nii sama.
Kuigi peale jaanipäeva esimesel nv pidime Marinaga Diamond Headile minema, jäi see plaan ikkagi katki, sest me lihtsalt ei viitsinud.Aga esmaspäeval võtsime ikka jõu kokku ja käisime seal ära.Kaaslasteks olidki Marina ja Kristine.Läksime me sinna jala, mitte bussiga.Ja ära eksida jõudsime ka vist korra, aga see oli kerge kõrvalepõige.Lõpuks kui kohale jõudsime olid minu jalad igatahes villis,aga tuju oli ikkagi hea.Üles saamine oli tegelikult kerge, kuigi vahepeal oli küll selline tunne,et ma suren ära.Kuna rada jooksis mööda kalju vms äärt, siis õhk seal ringi ei liikunud ja päike andis ka parajalt hagu.Aga lõpuks kui me üles saime, siis tunne oli hea.Vaade oli kena ja enda üle sai ka natuke ikka uhkust tuntud.Kokku kestis meie rännak edasi-tagasi umbes 4 tundi.Mis polegi üldse paha tulemus:D



Nädala lõpus sai veel peol ära käidud, mis oli väga lahe.Kuigi jh, peale seda nv ei taha Britt ja nüüd vist Ülla ka minuga üldse peole minna:D Ma pidavat kõik kenad mehed nende eest ära napsama, kuigi ise küll nagu aru ei saa.Aga noh juhtub:D
Mis siis veel??? Ahhjaa.Juuni lõpus jõudsime me järeldusele, et Hawai elu ei tasu ära.Esiteks see on ikka suht kallis ja kui tööd ka ei ole, siis on nagu väga kallis.Ja nii me siis tegimegi plaane mandrile ära minekuks.Alguses nagu väga tõsiselt ka asja võtnud, kuid kui Britt oma pileti ära ostis, siis me Üllaga olime ka juba kindlad, et Hawai ei toida ära.Ja nii me otsustasimegi, et liitume Britiga ja läheme New Yorki uut õnne otsima.Loodame, et siis ikka näkkab ka.Lootust on;D
Kuid kuna Britt pidi varsti ära minema, siis jäi meil veel üks nv koos olla.Ja selle me veetsime peo tähe all.Õhtu oli lõbus ja huvitav.Saime tuttavaks mingite Portugali maailmaränduritega, kellega siis hiljem randa ujuma läksime.Lõpetasime alles hommikul kell 6:D
Vähemalt Hawai lõpp tõotab tulla huvitav!!

Hawai´i jaanipäev

Juba enne jaanipäeva ja tegelikult juba enne Hawaile tulekut räägiti meile sellest kuulsast eestlaste kombest!Ja sel aastal saime ka meie sellest osa.
Päev enne seda käisime me poes ja ostsime nii joogi kui ka söögi varud (niivõrd kuivõrd) ära juba.Kella kuuest oli meie elamise start.KUID enne seda käisime me veel nö töö jahil, mis kujutas endast tegelikult meie majas elava lühikese asiaadi tuuri oma elamises ja näitas osa oma autode kollektsioonist.Ütlen ära et "kollektsioon" oli uhke! Aga ta läks oma asjade näitamisega nii hoogu, et meie bussi aeg tikkus juba ohtlikult ligidale.Aga õnneks suure kiirustamise peale me bussist maha ei jäänud.Ja siis sai sõit alata Makapu´u ranna poole.
Rannale sõitsime vist nii umbes tund aega ja kas me siis teadsime kuhu täpselt minna?...muidugi ei.Aga õnneks olid meil telefonid kaasas ja probleem sai kiiresti lahendatud.Koht oli ise ilus, sellises nö nurgakeses kusagil kiirtee ääres.Algul arvasime, et rahvast tuleb ikka tunduvalt rohkem, aga lõppkokkuvõttes oli meid kohal vist umbes 30 ringis??Õhtu möödus vaikselt, kuid lõbusalt.Mis sest et ma köhisin ja arvatavasti tervise veel rohkem ära rikkusin, oli asi ikkagi seda väärt.Suhteliselt alguses tekkis kerge paanika,sest esiteks rannas ei tohi nii hilja enam olla/magada ja teiseks oli see, et lahtist tuld ei tohtinud olla.Mingi aeg oli keegi näinud, et tuletõrje ja politsei auto olid meie poole teel, aga õnneks see oli kõigest valehäire.Vedas!!



Ja nii see hommik kätte jõudiski.Hommikul oli paljudel muidugi paha olla ja külm, kuid tuju oli kõigil ikkagi üleval.Bussis enamus muidugi magasid, kuid need kes vähegi üleval olid suutsid ikkagi ühele meesterahvale pinda käia nii palju, et see astus lõpuks lihtsalt bussist välja.Mis tõi kaasa selle, et meie omad oleks lihtsalt bussist maha tõstetud.Aga kokkuvõttes ei tehtud nendega midagi, kui välja arvata kohalike surmavad pilgud.
Lõpuks koju jõudes oli enesetunne küll kogu selle haiguse pärast jama, pluss veel väsimus ka, kuid jaanipäevaga üldiselt jäin ma siiski rahule.Ikkagi ainulaadseim elus:D

12-22.juuni = Järjekordne kokkuvõte:D

Järjekordne kokkuvõte umbes nii nädalakesest:D Ma juba alguses ju mainisin, et ma ei ole hea blogi pidaja ja siimaani on kuuldused vastanud tõele:!
Aga ... kokkuvõtliku nädala algus algas laupäevaga, mil kõik võtavad kõike lebolt, sest nv tööd ei otsita.Käisime siis järjekordselt rannas ja beachitasime seal oma neli tundi vist.Ja siis kui me mõtlesime, et ok, paneme asjad kokku ja läheme koju, siis korterikaaslane Kristine köitis oma lõbusa tuju ja tantsuga osade kuttide tähelepanu.Nii ta siis läks ja rääkis nendega juttu, kuni ta kahega ujuma ära läks.Ei läinudki kaua mööda, kui üks kaldale jäänutest hakkas mind enda juurde hõikama.Algul nagu ei tahtnud eriti minna, kuid lõpuks ikkagi läksin.Ja välja tuli, et antud noormees oli U.S Airforce piloot:D Nagu mega lahe, tunnistan ausalt.Rääkisime ka seal ikka natuke aega juttu ja lõpuks liitusime teiste suplejatega.Algul tundusid kahtlased, aga pärast tuli välja et väga muhedad sellid olid.Päev oli ühesõnaga korda läinud, kui mitte tähele panna seda, et ma olin ennast mõnusalt ära põletanud.
Esmaspäeval käisime SSN-i taotlemas (kes veel ei tea, siis SSN on Social Security Number- ehk siis meie mõistes nagu isikukood, mille puudumisel sa siin midagi erilist teha ei saagi).Kohale jõudsime sinna viis minutit enne kontori sulgemist.Aga turvad olid õnneks mõistvad ja lasid läbi ja üli kiiresti oli taotlus ning intervjuu moodi asi ka tehtud.
Hmm, vahepealsed päevad olid jälle nagu ikka,peale reede!!Reedel me käisime pigem nagu kohalike rannas Sandy Beachil.Ma pole kunagi nii suuri laineid näinud, kui selles rannas... meie rannad on selle kõrval nagu kerge virvendus.Istutasime end maha ja julgemad läksid kohe vett proovima, aga enne seda tegi üks vetelpäästja meile kerge sissejuhatuse turvalisuse alal, et kus tohib minna ja kus mitte ja kes üldse tohib ja kes mitte.Mina olin üks neist kes algul ei julgenud/tahtnud/saanud.Lained küll kutsusid, oioi kuis kutsusid, aga mina jäin ikka kaldale.Lõpuks võtsime Anna-Liisaga julguse kokku (peale nii poole tunnist ranna ääres seismist ja suu veistamist) ja tegime oma triki ära.Lõpuks kui murdlainest läbi saime olin ma kohutavalt kurnatud, kuid samas adrenaliinist täis pumbatud.Väga naljakas.



Nii me seal seisimine oma veerand tundi kindlasti, kuni hakkasime ranna poole tagasi ujuma.Aga tagasi tulek oli ka jälle paras julgustükk.Sest tagasi tulles pidime me nagunii murdlainesse sattuma ja see tõotas tulla väga valus.Aga õnneks midagi väga hullu ei juhtunudki, peale selle et ujukad tahtsid seljast tulla:DAga elamus oli ikka üli kõva.Kõik kes kunagi peaksid Hawaile sattuma peavad Sandy Beachil ära käima, soovitan soojalt:D




Uue nädala algul saime oma SSNi kätte... hoopis kergem tunne oli kohe:D
Ja siis jäi ainult jaanipäeva oodata, küll haigena, aga ikkagi. Sellest ma ilma jääda ei tahtnud!

Väike vahemärkus!

Mööduvad päevad muutuvad tõesti ähmaseks nagu meile orientatsioonil mainiti.Kuna ma kirjutan reisi algust tagant järele, siis sündmused mis toimusid on juba praegu väga ähmased.Ja ma olen siin olnud kõigest nädala!

Saladus paljastatud!!

Tänase päeva algus oli jälle nagu ikka, väga soe ja valge ning lrmakas.Järjekordne eesmärk oli otsida omale tööd ja ehk ka randa jõuda, mida ma pole veel päris korralikult teinud! õnneks see suur õnnetus mis siin paar päeva tagasi juhtus ja millest ma eriti ei kõssanud teatud inimesele, ehk siis Krissule, on nüd positiivselt lahenenud.Ühesõnaga, kui me siin paar päeva tagasi randa üritasime minna, siis juhtus meil õnnetus, nagu sai eelnevas postituses mainitud.Nimelt oli kell seal maal, et oli tõusu aeg ja kas me panime seda kohe tähele?????Loomulikult EI.Parkisime küll ennast piisavalt kaugele kusagile müüri ääre juurde, kuid vesi ju piiri ei tunne.Niipea kui pikali sain visatud, tuli selline suur laine, mis nii rätiku kui ka koti koos selle sisuga esiteks liivaseks ja läbimärjaks tegid.Ja loomulikult oli mul Krissu digikas seal sees ja rahakott jne.Muud asjad nagu suht suva, aga just Krissu digikas.Ja koos sellega sai ka minu selle päeva rannas käik otsa.Läksin korterisse tagasi ja hakkasin nii enda kui ka Marina digikaid fööniga kuivatama:D Suhteliselt mõttetu, aga proovida ju võis.Lõpuks jätsin need lihtsalt laua peale kuivama.Nüüd paar päeva ei puutunud seda, kuni tänaseni.Mõtlesin, et proovin järgi kas ikka funkab veel või pean nüüd uue digika jaoks ka raha kõrvale panema hakkama.Aga tänu mingile kahtlasele õnnele hakkas see korralikult uuesti tööle, minu õnneks.Või on asi selles, et aparaat on ikkagi nii hea ja pole mingi lihtne seebikarp.Kuid nüüd on ikka hoopis kergem tunne:D
Aga tänasesse päeva tagasi siis...vaatasin hommikul küll craigslisti üle, kuid midagi väga meeldejäävat polnud.Saatsin küll paar resumed laiali, kui ei tea kas ka näkkab.Hiljem kui hommikune uimasus oli möödas, läksime linna peale tööd otsima.Nii palju edu oli, et ühes poes täitsin koha peal appli ära ja teises saime selle kaasa võtta.Ja järgmiseks nädalaks sain Cheesecake Factorisse ka intrevjuu aja, kui sellise, kirja.Niiet hoidke pöialt:D
Õhtuseks rituaaliks on meil saanud ujumas käimine Waikiki Beachil.Kuna pimedaks läheb siin väga kiiresti, siis selleks ajaks kui ujuma minemise aeg käes on, on väljas juba kottpime.Kui hotellide valgusi tähele ei pane.Ja eile õhtul olime me kuidagi eriti lõbusas tujus.Mina, Britt ja Ülla käisime ujumas ja Kristiine oli meie valvur ja me siis üks hetk otsustasime, et teeme pooliku skinny-dipi.Ma arvan, et antud väljend räägib juba enda eest:D
Ühesõnaga terve päev oli meil väga lõbus ning õhtu oli veel lõbusam.Peale selle pooliku skinny-dipi toimus kodus veel kerge mõrv: mingi väike satikas jooksis korteris ringi ja mina olin see kiire kes tema elukese lõpetada jõudis.Oli ju tegus päev?

Kokkuvõtlik mambo-jambo!

Hommikud on siin ikka väga soojad ja päikesepaistelised, aga hea seegi, siis ei teki vähemalt deprekat:D Kokkuvõte paarist päevast on järgmine: teisipeval hakkasin vaikselt tööd otsima, kuid ei leidnud ja olgem ausad ei viitsinud sel hetkel eriti midagi tehagi.Päeval käisime poes nimega Sam´s Club, mis on Eesti mõistes nagu hulgiladu.Ja oioi kui suured siin on pakid:DOstsime oma vajalikud asjad ära ja lahkudes nägime välja pigem nagu kaamlid, kui tudengid kusagilt Ida-Euroopast, nagu paljud siiamaani meid lahterdanud on.Õhtuks sebisid poisid endale kauaoodatud kitarri, mida nad igal võimalusel nüüd tinistavad.Aga hästi mängivad!
Õhuks saabus meile veel rahvast juurde, tglt pigem nagu ainsuses kui mitmuses.Meie kaheksas puudu olev lüli Britt jõudis ka peale pikka lendu wazzup maale:DNüüd on meil veel lõbusam.
Kolmapäeval käisime rannas ja siis juhtus üks suur õnnetus, millest hetkel vaikin kui haud, sest antud informatsioon ei tohi jõuda teatud inimese vaatevälja.Aga eks paistab, mis sellest jamast saab, loodan et läheb hästi.Muidu möödus kolmapäevane päev rahulikult ja tööd otsides.Antud päeva kõige mõnusam osa oli see, kui me õhtul pimedas randa ujuma läksime.Tõsiselt mõnus oli, kuigi veits tuuline, aga selle elas üle.Pärast tuli poistel ja Kristinel mõte minna ranna ääres asuva hotelli mullivanni.Ma algul nagu vedu ei võtnud (nagu alati:D ), kuid pärast liitusin nendega ikka.Ja ei kahetse üldse,sest see oli nii kohutavalt mõnus:D Ega tglt seal olemine polnud lubatud, kuid keegi meid kontrollima ei tulnud ja nii me seal olimegi:DVäikesed seaduserikkujad!Hea lõpp pikale päevale.

Õhtul oli majas paanika, sest šokolaad oli otsas.Kuidagi imelikul kombel läheb selles korteris šokolaad nagu soe sai.Omaarust nagu oli, aga samas ei olnud ka:D

Ahjaa ja meie elamine sai eile ka noomituse või siis hoiatuskirja! Selle eest, et riided rõdu äärele kuivama panime.Mis muud siis kui edaspidi kuivatame riideid toas, sest 50$ trahvi ei tahaks keegi maksta.Veel vähem mingi sellise väikese ja mõttetu asja eest.

Niipalju siis kolme päeva kohta kokkuvõtlikult!Midagi võis kindlasti meelest ka minna, aga ma arvan et pole hullu.

Mahalo :D

Täitsa oma kodu!

Järgmiseks hommikuks oli poistega kokku lepitud kohtumine et siis korterit jahtima minna.Kodinad kaasas, võeti suund jälle teiste eestlaste juurde, kuhu me oma kotid järjekordselt maha parseldasime.Kuna kindlat jh sõna kokku lepitud korteri asjus meil polnud, siis pidime korterit edasi otsima.Isegi kui oleks olnud, oleks pidanud teise korteri veel vaatama, sest grupp pidi jagunema kaheks ja meie Üllaga olimegi koos hiljem saabuvatega see teine grupp.
Päeval käisime rannas ja olime lihtsalt mõnusad, uurisime kus mida täpsemalt leiab jne.Päev iseenesest möödus kiiresti.Vahepeal käisid teised meie peaaegu uut ajutist kodu vaatamas.Tuli välja, et korter oli ok ja omanik ka väga mõnus sell, kes oli meie omadest väga vaimustuses olnud.Korteri asjus kokku lepitud, pidime me ootama järgmist kõnet mis andis teada, et võite sisse kolida.
Ja siis see juhtus! Tuli kõne ja oligi korter olemas.Enne kui sisse saime kolida, pidid osad ennast kusagile nii kauaks "ära peitma", sest omanik teadis et korterisse läheb meid elama ainult 3, mitte kuus või kaheksa:D Kuid lõpp hea kõik hea!Õhtuks selgus veel see väike tõsiasi, et korter on piisavalt suur, et meid kõiki ära mahutada.Ühesõnaga mina ja Ülla jäime ka antud korteri püsielanikeks, mis meile sobis väga hästi.Korter hea, hind kamba peale hea, inimesed super head ja asukoht rannale väga lähedal:D Mida veel tahta?


Meie uue kodu aadress on nüüdseks 440 Seaside Avenue # 806,96815, Hawaii, Honolulu, USA.Kõik pakid, mis sisaldavad musta leiba või mis vähegi on leiva moodi, on vägagi oodatud:D Kaasaarvatud šokolaad, mida siin majas kulub hulga!

Ja üks positiivne asi (oleneb kelle jaoks on ja kelle jaoks mitte), eriti Marina jaoks on see et korteris on kaal ka olemas.Ta oli ikka nii õnnelik selle üle:D Ja tänu sellele õnne allikale saime me kõik teada, et peaaegu kõik meist on oma 4 kilo selle lendamise jms alla võtnud.Täitsa positiivne:D

Side lõpp!

Jumaliku lõpuga päev

Hawaile kohale jõudes ootasid meid mõnusalt soe (loe:teksades ebamugavalt soe) ja niiske õhk, lõbusad inimesed ja eesmärk leida üles Sanne,Kinne ja Anna-Liisa ning sebida omale shuttle, mis meid olematu öömaja juurde pidi vedama.Kergelt kriimustatud kohver käes ja tüdrukud üles leitud saime lõpuks ka ühe shuttle omale, 15$ kaks otsa.Sõit oli palav, kuid asja tegi juba algul väga lõbusaks ja tuju üli heaks üks kohalik lennujaama töötaja, kes bussis pileteid väljastas.Väga muhe sell oli, pidevalt korrutas et: „I´ll take care of you“ ja „wazzup“ oli ka pm iga kümnes sõna:D Sõit meie olematu ööbimiskohta kestis umbes 45 minutit, koos vahepeatustega.Esimesed vaated linnale olid juba hingematvad.
Kohale jõudes, ehk siis olematusse ööbimispaika ehk siis tegelikult Sepo ööbimiskohta, selgus et meie omad sinna jääda ei saagi, kuna eelmine öö oli keegi kõrvalkorteris sees käinud ja jama oli suur.Ega siis muud üle jäänudki, kui otsisime teised eestlased üles ja andsime oma suured kotid nende kätte nii kauaks hoiule kuni me omale korteri leiame.Otsustatud ja tehtud.
Järgnevalt sai põhi tänavad üle vaadatud ja esimene suurem ost sooritatud – kohalik number.Selle ostmisega läks ikka väga kaua aega, mille jooksul saime näha ka kohalikku actionit (mingi mutike tekitas suurt kära ja talle kutsuti politsei peale).Aga ühesõnaga... päev otsa käisime linna peal, kahes grupis ja otsisime omale korterit.Sai igast variante läbi proovitud ja helistatud, aga tulemusi ei olnud.Õhtuks saime mingi korteri vaatamise aja küll kokku lepitud, aga see oli ka alles järgmiseks päevaks.Ja lõpuks oli aeg jälle seal maal, et me pidime oma kohvritele järgi minema ja ööseks mingi hosteli või hotelli moodi asja leidma.Käisime pool linna läbi ja mingi variandi juba leidsime, kuid kui me tagasi läksime koos oma kodinatega, siis oli teine onksel ees ja ütles, et vabu kohti pole.Nii pidime me omale mingi teise variandi leidma.Lõpptulemus oli see, et poisid läksid Lemon Roadil asuvasse hostelisse ja tüdrukud said Kuhio tänaval asuvasse Bamboo hotelli.Poiste kohta ei oska ma midagi rääkida, kuid meil läks ööbimiskoha valikuga väga hästi.Missest et otseselt ööbimiskoha leidsime me alles mingi kell kümme õhtul kohaliku aja järgi oli hotell siiski korralik, kahe suure voodi ja telekaga, mille nurgas oli köök.Ja vannituba oli ka parajalt suur ja puhas.
Ja kõik see 27,16$ eest nägu.
Esimene öö möödus mesimagusas unes, tol hetkel tundunud jumalikult pehmes voodis:D

16 h ootamist ja lendamist

Sihtpunkt oli Seattle/Tacoma Int. Airport.
Kohale jõudsime nii umbes poole kaheteist aegas.Lennuki peal ma järjekordselt midagi ei söönud, sest ikka tõsiselt kehv oli olla.Esimene käik meil oli oma värava üles leidmine – leidsime! Teiseks otsisime neti üles, mille me samuti leidsime.Ja siis järgmiseks mureks oli meil magamiskõlbliku koha leidmine.Ega meil muud eriti üle jäänud, kui pidime meie värava lähedusest kolm sellist enam-vähem pehmet pinki kokku korjama ja voodiks tegema (nagu seda tegid Kinne, Sanne ja ka Anna-Liisa).
Öö möödus nii enam-vähem, tglt kui päris aus olla, siis ikka suht külm oli.Lennujaam ei ole koht magamiseks, juhul kui sul korralikku tekki ja patja kaasas pole:D Aga ei kurda!
Ja nii need 10 tundi möödusidki.Hommikusöök/jook sai tarbitud Starbucksi valikust.
Hommikul meie avastuseks ei olnud meil poisse veel platsis, kuigi jutt jäi et Seattles saame kokku.Kuigi jh, kellaajast polnud meil juttu.Pärast tuli välja, et nad olid kusagil eesruumis maganud ja hommikul kusagil katuse peal olnud[iseasi kui palju see jutt ka tõele vastas, Sepot nagu eriti uskuda ei saa ju:)].

Kella 9.40 kandis kohaliku aja järgi väljus meie lend Hawaiile.Lend oli väga mõnus.Niikui lennukile astusid said kohe seda Hawaiilaste rahulikku ja murevabat feelingut tunda.Ja söök oli ka päris hea.
Ja nii need järjekordsed ja ka õnneks viimased 6h lendamist jälle möödusid.Kuni me jõudsime Hawaiile, selle ja arvatavasti kogu elu parima suve ühte toimumispaika.

Terve lend Eestist Hawaiile koos lennujaamades ootamisega võttis aega KÕIGEST 39 tundi.

PS! Nagu te tähele olete pannud, siis minu parasiitsõnaks on kujunemas "kuigi jh":D

Esimesed 23h

4.juuni hommik kell pool viis.Silmad lahti ja ruttu sättima.Väljalend kodust kella poole kuuest.Lennujaama jõudsin nii umbes tund aega enne lennu väljumist, 15 minutit algselt plaanitud ajast hiljem, nagu ikka:DTüüpilised meie.Check-in´i minnes oli külm higi otsa ees - ega ometi kokku pakitud varandus lubatud 20 kg ei ületa.Aga õnneks ei, „KÕIGEST“ 19,5 kg :D Tüüpiline mina, vean enda arust täitsa vajalikud asjad kaasa ja pärast tuleb välja, et pooled asjad jäävad täitsa kasutamata.
AGA, peale check-inist läbi käimist oli aeg asuda turvakontrolli poole.Tegime ruttu oma kallid ja särgid värgid ära ja jätsime hüvasti, kui nii võib öelda.Ja siis võis seiklus alata... kõigi silme alt sai ju ära:D
Lennuk väljus täpselt 07:55 Tallinna Lennart Mere lennujaamast ja esimene peatus oli Stocki Arhusi lennujaam, kus siis sai esimesed kaks tundi oodatud.Stockis pidime me esiteks SASi mingi boksi üles leidma ja end seal check-inima, aga esimene kerge tõrge tekkis sellega, et seal taheti meie USA ööbimiskoha aadressi, aga üllatus-üllatus, kellegil polnud see meeles.Tglt Sepol oli, aga kerge paanika oli ikkagi, sest me ei saanud kohe pontile pihta.Kui kõik vajalikud toimingud tehtud, siis sai ootamine alata.Antud lennujaamas kulges elu vaikselt, kuid igavalt.Kuna poisid läksid hoopid teise lennu peale ( meie läksime Stockist NY, aga poisid sõitsid Stockist Chicagosse), siis sai vahepeal nemadki ära saadetud.Stocki lennukile astudes hakkas reaalsus kergelt kohale jõudma, kuid päris päral polnud see ikkagi.
Teine vahepeatus oli meil New Yorgis, Newark Liberty Airportis.Kuna lend kestis kokku 8h ja selle aja jooksul pakutud toidust olin ma ära söönud healjuhul mingi ühe kukli ja natuke snäkke, siis lennukilt maha astudes ei olnud enesetunne just kõige parem.Ja lisaks veel see kuumus.Tol hetkel oli väljas umbes 30 kraadi sooja pluss veel hull niiskus, mis tahtis esmapilgul ära tappa.Esmamulje USAst ja selle inimestest oli väga hea.Küsiti ja uuriti küll teatud asju, kuid samas olid inimesed väga sõbralikud.Nagu näiteks meie grupi tüdrukutega oli üks turva lihtsalt niisama rääkima läinud, oli uurinud kust pärit ja kuhu minek.Kui välja tuli, et me Eestist oleme, siis ta otsustas ka oma kaardid lauale lüüa ja ütles, et ta on ka Eestis kaks korda käinud.Et meil pidi olema Vana Tallinn ja õlu, mille nime me aitasime tal meelde tuletada.Ehk siis Saku, mille korgi avamist ta imiteeris päris hästi:D
Peale kogu tolli ja muud jama mõtlesid tüdrukud, et teeks linna peal ühe tuuri, kuid mõte jäi mõtteks.Selle asemel läksime me hoopis B-terminalist jala C-terminali, et aega surnuks lüüa ja veidike ümbrusega tutvuda.Lõpuks jalutasime me end kusagile lennujaama kõrval asuva ära kuivanud rohu platsi peale, kus siis tegime mini fotosessiooni ja puhkasime veitsa jalgu.Tagasi minnes ja lennujaamas lihtsalt hängides mõtlesime, et teeks check-ini ära.Mõtlesime ja tegime.Kuid meil oli ikkagi igav ja selle tulemusena otsisime me endale tegevust.Antud tegevuste tagajärjeks oli see, et läksime terminalide vahelise bussiga sõitma ( sõitsime A-terminali), seal ekslesime ringi ja sattusime tagasi nö üld ootesaali.Kuna soov minna terminalide ja rongijaama vahelise rongiga sõitma minna oli suur, siis sõitsime sellega ka ikka päris kaua.Lõpuks avastasime ka selle väikese pisiasja, et me peame teist korda veel check-ini minema.Mul tagus peas juba kerge mõte, et äkki tekib sellest mingi jama, kui kaks korda antud punktist läbi minna, kuid minu kartused olid asjatud.Antud meesterahvas lihtsalt naeris natuke ja ütles, et : „I´ve allready seen you, and you, and you ...“.Ja siis millegipärast üritas ta mu nime hääldada, mis tuli tal ka tglt päris hästi välja.

Kokkuvõttes ootasime me New Yorgi lennujaamas kokku 6 h.6h täis seiklusi, nalja ja naeru:D
Järgmine sihtpunkt – Seattle, Tacoma International Airport.
See ya later:D

Kerge sissejuhatus!

Enne kui antud blogi üldse lugema hakata, siis vabandan ette ära: MA EI OLE KUNAGI VAREM BLOGI PIDANUD ja ei tea sellest üli trendikast asjast tglt eriti midagi.Aga eks ma proovin siis.
Ühesõnaga, kuidas kogu see krempel pihta hakkas.Mina kes ma nagu täitsa tavaline ja igav eestlane, läksin ükspäev mereka foorumisse ja ahhaa, mis ma sealt avastasin.ST korraldas infopäevi.Ma sattusin muidugi väga õhinasse ja vedasin Ülla (kursaõe, kes veel ei teadnud) kaasa.Ja nii me seal istusime ja unistasime juba suvest ja mõtlesime, et kui lahe see oleks.
Lõpuks olidki asjad juba seal maal, et olime ennast ära registreerinud, programmitasud makstud, lennupiletid ostetud, osa rahast vahetatud.Pidime ainult kooli ja praktikaga ühele poole veel saama.Kuid seegi käis väga kiiresti.Tegelikult kui nüüd mõelda, siis see aeg registreerimisest kuni lennuki peale astumiseni, läks tegelikult ikka väga kiiresti.Nagu lennates:D

Praktika lõpus tuli mingi kerge ootusärevus juba sisse, aga see möödus päris kiiresti.Päev enne ära lendu koitis mulle, et ma peaks nagu asjad ka kokku pakkima.Ma olin muidu juba varem ka sellele mõelnud, aga tegudeni ma ei jõudnudki:D Antud pakkimise tagajärjeks oli see, et ma pakkisin kohvrit lahti nii umbes kolm korda, aga pilgu viskasin üle oma kuus korda vähemalt.Sellel kolmel korra lendas mul ikka parajalt asju kohvrist välja, kõik ikka selleks et kohver ei oleks ülekaalus.Lõpptulemus oligi õnneks positivne - kohver kaalus 19,5 kg, täpselt parajas kaalus.Aga tunne oli ikkagi selline, et ma vedasin pool elamist kaasa.Kuigi kui ma lõpuks kohvri sisu ikka täitsa korralikult üle vaatasin, siis ülearuseid asju nagu polnudki, vähemalt minu jaoks küll mitte:D

Ja siis see juhtuski.Täpsemalt 4.juuni kell 07:55 pühkisin Eesti tolmu jalge alt ja panin Hawaii ja elu vägevama suve poole ajama.

PS!Kui mu Eesti keel ja õigekiri mõnikord kergelt "longab", siis võite sellest järeldada ainult seda, et mul on päike pähe löönud:D