Aga ... kokkuvõtliku nädala algus algas laupäevaga, mil kõik võtavad kõike lebolt, sest nv tööd ei otsita.Käisime siis järjekordselt rannas ja beachitasime seal oma neli tundi vist.Ja siis kui me mõtlesime, et ok, paneme asjad kokku ja läheme koju, siis korterikaaslane Kristine köitis oma lõbusa tuju ja tantsuga osade kuttide tähelepanu.Nii ta siis läks ja rääkis nendega juttu, kuni ta kahega ujuma ära läks.Ei läinudki kaua mööda, kui üks kaldale jäänutest hakkas mind enda juurde hõikama.Algul nagu ei tahtnud eriti minna, kuid lõpuks ikkagi läksin.Ja välja tuli, et antud noormees oli U.S Airforce piloot:D Nagu mega lahe, tunnistan ausalt.Rääkisime ka seal ikka natuke aega juttu ja lõpuks liitusime teiste suplejatega.Algul tundusid kahtlased, aga pärast tuli välja et väga muhedad sellid olid.Päev oli ühesõnaga korda läinud, kui mitte tähele panna seda, et ma olin ennast mõnusalt ära põletanud.
Esmaspäeval käisime SSN-i taotlemas (kes veel ei tea, siis SSN on Social Security Number- ehk siis meie mõistes nagu isikukood, mille puudumisel sa siin midagi erilist teha ei saagi).Kohale jõudsime sinna viis minutit enne kontori sulgemist.Aga turvad olid õnneks mõistvad ja lasid läbi ja üli kiiresti oli taotlus ning intervjuu moodi asi ka tehtud.
Hmm, vahepealsed päevad olid jälle nagu ikka,peale reede!!Reedel me käisime pigem nagu kohalike rannas Sandy Beachil.Ma pole kunagi nii suuri laineid näinud, kui selles rannas... meie rannad on selle kõrval nagu kerge virvendus.Istutasime end maha ja julgemad läksid kohe vett proovima, aga enne seda tegi üks vetelpäästja meile kerge sissejuhatuse turvalisuse alal, et kus tohib minna ja kus mitte ja kes üldse tohib ja kes mitte.Mina olin üks neist kes algul ei julgenud/tahtnud/saanud.Lained küll kutsusid, oioi kuis kutsusid, aga mina jäin ikka kaldale.Lõpuks võtsime Anna-Liisaga julguse kokku (peale nii poole tunnist ranna ääres seismist ja suu veistamist) ja tegime oma triki ära.Lõpuks kui murdlainest läbi saime olin ma kohutavalt kurnatud, kuid samas adrenaliinist täis pumbatud.Väga naljakas.
Nii me seal seisimine oma veerand tundi kindlasti, kuni hakkasime ranna poole tagasi ujuma.Aga tagasi tulek oli ka jälle paras julgustükk.Sest tagasi tulles pidime me nagunii murdlainesse sattuma ja see tõotas tulla väga valus.Aga õnneks midagi väga hullu ei juhtunudki, peale selle et ujukad tahtsid seljast tulla:DAga elamus oli ikka üli kõva.Kõik kes kunagi peaksid Hawaile sattuma peavad Sandy Beachil ära käima, soovitan soojalt:D
Uue nädala algul saime oma SSNi kätte... hoopis kergem tunne oli kohe:D
Ja siis jäi ainult jaanipäeva oodata, küll haigena, aga ikkagi. Sellest ma ilma jääda ei tahtnud!
No comments:
Post a Comment