Mis uut?...Midagi?

Peale viimast postitust on asjad muutunud täielikult.Tööd ma enam ei otsi, sest rahad otsas ja järgmise palgapäevani nagunii ära ei elaks...nüüd on käsil uus plaan...kuidas koju saada? See lennupiletite saaga on nii jube lihtsalt, ma olen juba kõva nädal aega järjepidevalt lennupileteid uurinud ja Sepo kombel Exceli tabeleid juba tegema hakanud.Et ikka oleks lihtsam välja selgitada mis tee on kõige odavama:D Aga õnneks tunneli lõpus paistab juba valgust!!
Muidu on elukene veerenud vaikselt.Päeval Starbucksis, nüüd muidugi selle vahega, et kodus on meil ka "oma" nett olemas.Mis tegelikult tähendab seda, et me rotime seda kellegilt tundmatult:D Starbucksi külastused jäävad harvemaks.
Eelmine nädal suutsime lõpuks ka klubis ära käia.Webster Hallis, kusagil Union Square kandis.Huvitav koht hea muusikaga.Tundus et pigem mustanahaliste klubi, sest klubi oli musti mehi/naisi täis.Aga, kui kõik see suur hõõrumine (mis ameerilased nimetavad tantsimiseks) kõrvale jätta, siis õhtu oli tore.Sai tantsida ja auru välja lasta ja olgem ausad...ka uus tutvus tehtud:D Välja pole ma veel jõudnud minna, aga aega veel õnneks natuke on!

Aga mis siis veel??

Tglt midagi muud nagu vast polegi, kui ainult see et tüdimus on tekkinud ja samad tunded valdavad samade teemade suhtes.Aga ei, tuleb end vaos hoida!! Lõpp juba paistab.

Järgmine nädal, kui lennupiletid saan ostetud siis ehk jõuan veel John Legendi kontserdil ära käia.Mis muide on tasuta:D Aga eks aeg näitab, kuhu maale ma selleks ajaks jõudnud olen.

Järgmiste uudistega järgmine nädal

Ära näksitud jalgadega enda arust newyorklane lõpetab:D

Uus päev, uued mõtted ja teod!

Ja käes ongi esimene NY nädalavahetus.Esimesed päevad on läinud ikka väga kiiresti.
Kuna nädalavahetusel väga tööd ei otsita, siis sai hommikul kauem magatud ja hiljem juba tuntud Starbucksi tee ette võetud.Kui asjad aetud ja koju jõudsin, ootas mind ees üllatus.Nimelt toimetas väga usinalt üks mustanahaline meie köögis...tuli välja, et tegemist oli Siimu sõbraga ja et ta olla lihtsalt külla tulnud.Nimeks oli tal Zee.Huvitav tüüp on, hea jutu ja olemisega.Aga üks asi ajas natuke muigama, nimelt oli tal kaasas selline roheline Starbucksi kilpkonn, lihtsalt niisama:D Lahe!
Õhtu möödus lennates ja järjekordselt vaieldes, mingi meie jaoks täiesti mõttetu, kuid Siimu jaoks väga tähtsa teema üle.Lõpuks mul viskas kogu see ammu kuuldud jutt üle ja kobisin magama ära.

Ning täna!!...tantadadaraa - ma käisin esimest korda rannas!Siin olles muidugi.Hoopis teistsugune kui Waikiki Beach näiteks.Vesi on sogasem, kuid ujutav...rahvast on tgtl veitsa vähem,aga see-eest see muusika, mida seal mängiti.Nii mõnusad latiino rütmid, et mine kohe kasvõi tantsima.Üks mõnus ja pingevaba päev oli täna.Ja õhtul peaks meid mingit sorti õhutsöök ka ootama, vähemalt nii Zee meile lubas.Luges veel sõnad peale, et ärge väga palju sööge!!

Koju jõudes ootas meid suur üllatus, Carlos-meie remondimees, oli vannituba lõpuks tegema hakanud ja isegi vaiba suutnud põrandale panna.Tüdrukud rääkisid, et ta olla seda lihtsat asja juba 2 nädalat lubanud teha.Vähemalt asjad liiguvad nüüd:D

Ja üldse ma olen tähele pannud ühte väikest muutust oma suhtumises...kui Hawai´il sai koguaeg põetud, et tööd ei ole ja elu on selline nagu on, siis siin sellist suhtumist/mõtlemist pole veel tekkinud.Huvitav, millest see küll tingitud on?? Kahtlane...kas ma olen juba tõesti selliseks pohhuistiks muutunud??

Pohhuististunud newyorklane tänaseks lõpetab!

New York, the concrete jungle!!

Ja siin ma nüüd olengi...New York Citys.Kohale jõudsin 13.juuli öösel kell 23:17.Tüdrukud algselt tahtsid, et ma öösel juba sinna läheksid,aga kuna ma olin üksi oma suurte kohvritega suures linna, siis antud retk jäi katki.
Lennukis ma järjekordselt magada ei saanud, lihtsalt liiga ebamugavad toolid olid.Ja kohati ma tegin selliseid imelikke tõmblevaid liigutusi ka, niiet ma jätsin selle magamise vahele, et kõrval istujat mitte häirida.Lõpuks saime ka jutu järje peale ja välja tuli et noormees oli algselt pärit Egiptusest ja nimeks oli tal Tarek, kes on New Yorgis(täpsemalt New Jerseys) elanud juba pea kaheksa aastat.Muljetasime igasugustel teemadel ja ka tema ütles, et üksi liikuda on ohtlik.Ja nii ma siis jäingi järjekordseks ööks lennujaama.Õnneks seal ei olnud nii külm kui Seattles.Hommikul võis reis Brighton Beachile alata.Newarki lennujaamast lahkusin umbes 05:15 ja "koju" jõudin umbes kaheksa paiku.Seiklemist õnneks väga palju polnud,sest keel suus ja küsida saab alati.Ainuke asi mis väga lõbus kogu selle reisu juures ei olnud oli see, et ma pidin oma pea 23 kg kohvri ja 7 kg käsipagasiga mööda metroojaama ringi reisima.Ja ütlen ausalt...selliseid "pakikesi" mööda treppe üles vinnata, pole just kõige lõbusam tegevus.Aga lõpp hea kõik hea.Õnneks tuli mulle Britt vastu ja peagi olingi oma NY kodu uksest sisse astunud.
Kodu ei ole absoluutselt ligilähedane ka mitte meie Seaside korterile, suht peller kui aus olla.KUID selles peitubki selle võlu.Lahe, teistsugune, teised elamused jne.Aga mulle on siin peamine see, et oleks koht kus magada, süüa ja pesta.Ja need vajadused saab ilusti rahuldatud.
Esimene asi mis ma koju jõudes tegin oli see, et läksin magama...ja põõnasin mõnuga kella kuueni õhtul.Õhtul käisime Üllaga veel natuke ümbrust uudistamas ja kõhutäidet ostmas.Ega järgnev päevgi kõige paremini möödunud, pool päeva magasin maha, sest olgem ausad...peaagu kolm ööpäeva olla magamata, see võtab ikka läbi küll.
Päeva jooksul käisime veel tiiru Times Squarel ja Bryant Parkis, sõime oma footlong subway võikusid...mmm kui hea.

Hetkel istun Times Square juures Starbucksis ja otsin tööd.Elu hetkel on ilus, kui mitte arvestada seda, et mul on jälle raha otsakorral ja tööd veel leidnud ei ole.Aga vähemalt on mul nüüd telefon olemas, mille eest ma alles enne järgmist kuud maksma ei pea!Kuid olen aru saanud, et sellistele asjadele on aega vaja anda ja olla positiivne.Eks me näe kas New Yorgis saadab mind edu või mitte...aga lootust on;D

Vahepeatus Seattle/Tacoma

Nii ja olengi Seattles.Ja hakkabki see pikk ootamine pihta!
Kohale jõudsin õnnelikult, kui mitte arvestada seda,et öö oli magamata, lennukis olid istmed väga-väga ebamugavad ja külm oli.
Seattlesse jõudsin kohaliku aja järgi kella viiest umbes ja kohe oli ajataju kadunud.Ei teadnud mis kell siin kohapeal on ja mis kell Eestis on.Aga see selleks.
Kõige nõmedam selle Seattle peatuse juures on see, et ma pidin omal pagasi vahepeal välja võtma ja enne veel kui mind üldse lennuki peale lasti, pidin ma 20$ maksma mingi nõmeda kohvri pärast.Oh seda USA ja selle seadusi...kuid ikkagi, ma olen USAst nii sisse võetud nüüd.Kui võimalik tulen kunagi kindlasti tagasi:D
Mis siis veel...öö Seattles möödus jahedalt ja mitte magamise tähe all.No ok, mingi paar tundi olin kusagil tooli peal mingis iks asendis ja üritasin sellist asja nagu magamist jäljendada, aga seda ka...jäljendada.Ei tulnud välja.Huvitav kaua ma sedasi edasi suudan panna.See oli pm teine öö üleval olla.Kahe päeva peale olen maganud nüüd vist mingi 2 h healjuhul.Lõpuks kui NY jõuan siis olen vist juba kolm ööd ja päeva magamata pluss siis veel järjekordsed kilod kukuvad ka iga tunniga.Öösel avastasin kuidagi imelikul kombel, et käed on kuidagi peenikeseks jäänud!!Ei tea kas see on nüüd hea asi, või halb asi???
Hetkel on NY lennu väljumiseni jäänud veel kaheksa tundi, ehk siis jõuan veel kiirustamata check-inist läbi käia, ühe burksi või muu kõhtu täitva eine teha ja lihtsalt lennujaama "mõnusid" nautida:D

Järgmine postitus tuleb juba siis kui NY olen, aga kes seda veel teab mis ajal ma oma sihtkohta veel jõuan ja millal ma jälle nettigi saan.Aga siimaani on kõik laabunud, ehk laabuvad ka NY jõudes!!

Ma olen ikka nii väsinud...aidake mind:D

Nüüd on tõesti viimane nädalavahetus Hawai´il

Nagu eelmises postituses sai mainitud, siis oli plaan sõita edasi New Yorki, kuna elu Hawai´il ei toida ära.Kui tööd pole ja elu muutub liiga kalliks, siis on vaja ellu tuua muutusi ja otsida kohti kus tööd vms leiaks.Ja selleks kohaks valisime me New York City ehk siis suure õuna.Kuigi jh, suur õun käib pigem Manhattani kohta.
Britt lahkus juba eelmise nädala alguses ja Ülla läks päev pärast teda.Ja nii ma jäingi täitsa üksi kooos kolme poisiga Hawai´ile.Aga see nädal on länud kui linnulennul.Küll saanud viimast võtta Hawai´i kuumadest ilmadest ja Waikiki rannast, samuti kohalikest kui ka täielikust üksindusest.Üllatavalt hea tunne on käia ja teha oma asju täitsa üksi, saad mõelda omi mõtteid ja kuulata muusikat ja nautida Hawai´id.Päevad on möödunud enamasti kas rannas, mööda poode kolades või siis kohalikega suheldes.
Reedel sain veel Marina sünnipäeva ära pidida, mis oli minu arust väga tore.Käisime järjekordselt (kelle jaoks järjekordselt ja kelle jaoks esmakordselt) Zanzabaris.Õhtu lõppes küll kerge draamaga, aga lõpuks asi lahenes ilusti ja nüüdseks on kõik korras.
Laupäevane päev oli jälle mõnus üksinduse nautimine:D Läksin randa, klapid peas ja kuulasin kõige mõnusamat muusikat üldse mis tol hetkel oli ja lihtsalt hingasin seda Honolulu õhku ja nautisin ümbrust.Nagu lilleke aasal käisin:D Ikkagi viimne kord, võibolla.Kes teab;D
Täna pidin muidu Kuhio rahvaga matkama minema, aga ammu plaanitud kohtumine CSi (couchsurfingu) sõbra Gregiga oli juba kokku lepitud.Läksin kohale ja välja tuli, et inimene oli väga tore.Rääkisime ja lihtsalt "hängisime" võrguplatsi ääres, kuni tema läks paarismängu tegema.Aga mis mina tegin...sain kohalikega tuttavaks ja mängisin nendega võrku.Ühesõnaga päev oli väga mõnus ja huvitav, inimesed olid lahedad ja üleüldse, kuidagi väga hea tunne oli:D Õhtuks oli meil veel plaanitud minu viimane Zanza külatus, mis oleks äärepealt juba ära jäänud, sest Kuhio rahvas käis rootsi lauas ja ilmselgelt tarbisid liiga palju igasugu hõrgutisi.AGA ikkagi me Krissuga käisime ära ja välja tuli, et pidu oli väga lahe.Algselt plaanitud plaanist, et täna öösel ma ei maga, oli väga edukas:D
Ahjaa....poisid küpsetasid jälle ühe koogi, tahaks mõelda et ikka minu pärast.Sepo veel ütles mulle et ma kooki ka kaasa ikka võtaks.Ja ega mulle mitu korda ütlema pea:D

Ja nüüd ma siin istun, üksi, Honolulu lennujaamas ja ootan oma lendu.Milleni on jäänud täpselt tund aega veel.Ja siis hakkabki minu järgmine selle suve seiklus.Ei tea mis sellest välja küll tuleb, kuid loodame parimat.

Ning jh, nagu paljud on siiamaani küsinud, mul on tõesti kahju siit ära minna.Isegi kerge pisar tuli silma, kui shuttles istusin ja oma "Billionaire" laulu kuulasin.Aga elame üle, sest elu ongi üks seiklus, millest peab maksimumi võtma.Ja pole mõtet ka ühe koha peale tammuma jääda, kui sel mingit otsest väljundit pole.Kuigi, sel suvel ei peagi mingit otsest väljundit olema, sest see suvi ongi elamisesk.Kui sa veel tööd saad ja kulud nulli saad, siis see on ainult boonuseks.

Aloha Hawai´i ja welcome Seattle lennujaam ja pea 24 tundi ootamist.
Edu mulle, või mis?

Seame sammud mandri poole

Britt läheb homme ära ja me Üllaga alles otsime omale lennupileteid.Loodame et saame midagi normaalse hinnaga.
Aga...minu tänane päev oli sisukas.Eelneval nv sain ma tuttavaks ühe mereväe kutiga, kellega numbreid vahetasime.Kuna nv kokku ei saanud, siis sai esmaspäevaks uus kohtumine kokku lepitud.Nii ma siis läksingi, üksi Pearl Harbori suunas.Maha pidin ma minema Makalapa väravas, aga kuna ma ei pannud ümbrust üldse tähele, siis sõitsin kogemata oma peatusest 4 peatust edasi.Ja nii ma siis võtsingi suuna tagasi, mööda kiirteed:S Suht karm oli käia mingi ime väikese ääre peal, endal kleidisaba koguaeg üles lendamas:D Ma seiklesin Pearli kandis umbes 1,5 tundi ja saatsin vähemalt kümme sõnumit enne kui ma Marki puhta juhuslikult üles leidsin.Aga kohtumise õnn oli suur, sest üksi kusagil pärapõrgus ringi jalutada on ikka nadi küll.Lõpuks võtsime siis suuna Makalapa värava suunas, mis oli tegelikult mereväe baas (koht kus mereväelased elavad).Päev oli mõnus ja huvitav:D Ei kahetse üldse et läksin.Koju jõudes tehti mulle veel ristküsitlus ja kui see tehtud, siis sain veel päeva sündmusi meenutada.Vähemalt saan nüüd öelda, et ma olen esimene tavakodanikust eestlane, kes on sellisesse kohta sisse saanud:D Vägev või mis?

Lõpuks jõudis kätte ka päev mil Britt sammud New Yorgi poole tegi.Kui tema saadetud, siis saime hakata Ülla asju ajama.Me kõik läheme NY erinevatel aegadel.Ülla läheb juba seitsmendal juulil ja mina...kes teab? Loodan saada võimalikult normaalse hinnaga ja võimalikult kiiresti piletid.Kuid hetkel tundub see võimatu, kuna rahad ei liigu minu arve poole piisavalt kiiresti.Tuleb vist mõelda sellele, et olen nv ka veel Hawail,kuna nädalavahetusel lennata on kallis.Aga noh pole hullu, sest elamist mul nagunii veel pole, siis on vähemalt aega otsida.

Uute uudistega varsti jälle platsis, loodetavasti siis juba New Yorgist ja positiivse vastukajaga!

Mis siis veel?

Peale jaanipäeva läks elu edasi nii nagu ikka.Argipäeviti otsisime tööd ja nädalavahetusel olime nii sama.
Kuigi peale jaanipäeva esimesel nv pidime Marinaga Diamond Headile minema, jäi see plaan ikkagi katki, sest me lihtsalt ei viitsinud.Aga esmaspäeval võtsime ikka jõu kokku ja käisime seal ära.Kaaslasteks olidki Marina ja Kristine.Läksime me sinna jala, mitte bussiga.Ja ära eksida jõudsime ka vist korra, aga see oli kerge kõrvalepõige.Lõpuks kui kohale jõudsime olid minu jalad igatahes villis,aga tuju oli ikkagi hea.Üles saamine oli tegelikult kerge, kuigi vahepeal oli küll selline tunne,et ma suren ära.Kuna rada jooksis mööda kalju vms äärt, siis õhk seal ringi ei liikunud ja päike andis ka parajalt hagu.Aga lõpuks kui me üles saime, siis tunne oli hea.Vaade oli kena ja enda üle sai ka natuke ikka uhkust tuntud.Kokku kestis meie rännak edasi-tagasi umbes 4 tundi.Mis polegi üldse paha tulemus:D



Nädala lõpus sai veel peol ära käidud, mis oli väga lahe.Kuigi jh, peale seda nv ei taha Britt ja nüüd vist Ülla ka minuga üldse peole minna:D Ma pidavat kõik kenad mehed nende eest ära napsama, kuigi ise küll nagu aru ei saa.Aga noh juhtub:D
Mis siis veel??? Ahhjaa.Juuni lõpus jõudsime me järeldusele, et Hawai elu ei tasu ära.Esiteks see on ikka suht kallis ja kui tööd ka ei ole, siis on nagu väga kallis.Ja nii me siis tegimegi plaane mandrile ära minekuks.Alguses nagu väga tõsiselt ka asja võtnud, kuid kui Britt oma pileti ära ostis, siis me Üllaga olime ka juba kindlad, et Hawai ei toida ära.Ja nii me otsustasimegi, et liitume Britiga ja läheme New Yorki uut õnne otsima.Loodame, et siis ikka näkkab ka.Lootust on;D
Kuid kuna Britt pidi varsti ära minema, siis jäi meil veel üks nv koos olla.Ja selle me veetsime peo tähe all.Õhtu oli lõbus ja huvitav.Saime tuttavaks mingite Portugali maailmaränduritega, kellega siis hiljem randa ujuma läksime.Lõpetasime alles hommikul kell 6:D
Vähemalt Hawai lõpp tõotab tulla huvitav!!