Väike vahemärkus!

Mööduvad päevad muutuvad tõesti ähmaseks nagu meile orientatsioonil mainiti.Kuna ma kirjutan reisi algust tagant järele, siis sündmused mis toimusid on juba praegu väga ähmased.Ja ma olen siin olnud kõigest nädala!

Saladus paljastatud!!

Tänase päeva algus oli jälle nagu ikka, väga soe ja valge ning lrmakas.Järjekordne eesmärk oli otsida omale tööd ja ehk ka randa jõuda, mida ma pole veel päris korralikult teinud! õnneks see suur õnnetus mis siin paar päeva tagasi juhtus ja millest ma eriti ei kõssanud teatud inimesele, ehk siis Krissule, on nüd positiivselt lahenenud.Ühesõnaga, kui me siin paar päeva tagasi randa üritasime minna, siis juhtus meil õnnetus, nagu sai eelnevas postituses mainitud.Nimelt oli kell seal maal, et oli tõusu aeg ja kas me panime seda kohe tähele?????Loomulikult EI.Parkisime küll ennast piisavalt kaugele kusagile müüri ääre juurde, kuid vesi ju piiri ei tunne.Niipea kui pikali sain visatud, tuli selline suur laine, mis nii rätiku kui ka koti koos selle sisuga esiteks liivaseks ja läbimärjaks tegid.Ja loomulikult oli mul Krissu digikas seal sees ja rahakott jne.Muud asjad nagu suht suva, aga just Krissu digikas.Ja koos sellega sai ka minu selle päeva rannas käik otsa.Läksin korterisse tagasi ja hakkasin nii enda kui ka Marina digikaid fööniga kuivatama:D Suhteliselt mõttetu, aga proovida ju võis.Lõpuks jätsin need lihtsalt laua peale kuivama.Nüüd paar päeva ei puutunud seda, kuni tänaseni.Mõtlesin, et proovin järgi kas ikka funkab veel või pean nüüd uue digika jaoks ka raha kõrvale panema hakkama.Aga tänu mingile kahtlasele õnnele hakkas see korralikult uuesti tööle, minu õnneks.Või on asi selles, et aparaat on ikkagi nii hea ja pole mingi lihtne seebikarp.Kuid nüüd on ikka hoopis kergem tunne:D
Aga tänasesse päeva tagasi siis...vaatasin hommikul küll craigslisti üle, kuid midagi väga meeldejäävat polnud.Saatsin küll paar resumed laiali, kui ei tea kas ka näkkab.Hiljem kui hommikune uimasus oli möödas, läksime linna peale tööd otsima.Nii palju edu oli, et ühes poes täitsin koha peal appli ära ja teises saime selle kaasa võtta.Ja järgmiseks nädalaks sain Cheesecake Factorisse ka intrevjuu aja, kui sellise, kirja.Niiet hoidke pöialt:D
Õhtuseks rituaaliks on meil saanud ujumas käimine Waikiki Beachil.Kuna pimedaks läheb siin väga kiiresti, siis selleks ajaks kui ujuma minemise aeg käes on, on väljas juba kottpime.Kui hotellide valgusi tähele ei pane.Ja eile õhtul olime me kuidagi eriti lõbusas tujus.Mina, Britt ja Ülla käisime ujumas ja Kristiine oli meie valvur ja me siis üks hetk otsustasime, et teeme pooliku skinny-dipi.Ma arvan, et antud väljend räägib juba enda eest:D
Ühesõnaga terve päev oli meil väga lõbus ning õhtu oli veel lõbusam.Peale selle pooliku skinny-dipi toimus kodus veel kerge mõrv: mingi väike satikas jooksis korteris ringi ja mina olin see kiire kes tema elukese lõpetada jõudis.Oli ju tegus päev?

Kokkuvõtlik mambo-jambo!

Hommikud on siin ikka väga soojad ja päikesepaistelised, aga hea seegi, siis ei teki vähemalt deprekat:D Kokkuvõte paarist päevast on järgmine: teisipeval hakkasin vaikselt tööd otsima, kuid ei leidnud ja olgem ausad ei viitsinud sel hetkel eriti midagi tehagi.Päeval käisime poes nimega Sam´s Club, mis on Eesti mõistes nagu hulgiladu.Ja oioi kui suured siin on pakid:DOstsime oma vajalikud asjad ära ja lahkudes nägime välja pigem nagu kaamlid, kui tudengid kusagilt Ida-Euroopast, nagu paljud siiamaani meid lahterdanud on.Õhtuks sebisid poisid endale kauaoodatud kitarri, mida nad igal võimalusel nüüd tinistavad.Aga hästi mängivad!
Õhuks saabus meile veel rahvast juurde, tglt pigem nagu ainsuses kui mitmuses.Meie kaheksas puudu olev lüli Britt jõudis ka peale pikka lendu wazzup maale:DNüüd on meil veel lõbusam.
Kolmapäeval käisime rannas ja siis juhtus üks suur õnnetus, millest hetkel vaikin kui haud, sest antud informatsioon ei tohi jõuda teatud inimese vaatevälja.Aga eks paistab, mis sellest jamast saab, loodan et läheb hästi.Muidu möödus kolmapäevane päev rahulikult ja tööd otsides.Antud päeva kõige mõnusam osa oli see, kui me õhtul pimedas randa ujuma läksime.Tõsiselt mõnus oli, kuigi veits tuuline, aga selle elas üle.Pärast tuli poistel ja Kristinel mõte minna ranna ääres asuva hotelli mullivanni.Ma algul nagu vedu ei võtnud (nagu alati:D ), kuid pärast liitusin nendega ikka.Ja ei kahetse üldse,sest see oli nii kohutavalt mõnus:D Ega tglt seal olemine polnud lubatud, kuid keegi meid kontrollima ei tulnud ja nii me seal olimegi:DVäikesed seaduserikkujad!Hea lõpp pikale päevale.

Õhtul oli majas paanika, sest šokolaad oli otsas.Kuidagi imelikul kombel läheb selles korteris šokolaad nagu soe sai.Omaarust nagu oli, aga samas ei olnud ka:D

Ahjaa ja meie elamine sai eile ka noomituse või siis hoiatuskirja! Selle eest, et riided rõdu äärele kuivama panime.Mis muud siis kui edaspidi kuivatame riideid toas, sest 50$ trahvi ei tahaks keegi maksta.Veel vähem mingi sellise väikese ja mõttetu asja eest.

Niipalju siis kolme päeva kohta kokkuvõtlikult!Midagi võis kindlasti meelest ka minna, aga ma arvan et pole hullu.

Mahalo :D

Täitsa oma kodu!

Järgmiseks hommikuks oli poistega kokku lepitud kohtumine et siis korterit jahtima minna.Kodinad kaasas, võeti suund jälle teiste eestlaste juurde, kuhu me oma kotid järjekordselt maha parseldasime.Kuna kindlat jh sõna kokku lepitud korteri asjus meil polnud, siis pidime korterit edasi otsima.Isegi kui oleks olnud, oleks pidanud teise korteri veel vaatama, sest grupp pidi jagunema kaheks ja meie Üllaga olimegi koos hiljem saabuvatega see teine grupp.
Päeval käisime rannas ja olime lihtsalt mõnusad, uurisime kus mida täpsemalt leiab jne.Päev iseenesest möödus kiiresti.Vahepeal käisid teised meie peaaegu uut ajutist kodu vaatamas.Tuli välja, et korter oli ok ja omanik ka väga mõnus sell, kes oli meie omadest väga vaimustuses olnud.Korteri asjus kokku lepitud, pidime me ootama järgmist kõnet mis andis teada, et võite sisse kolida.
Ja siis see juhtus! Tuli kõne ja oligi korter olemas.Enne kui sisse saime kolida, pidid osad ennast kusagile nii kauaks "ära peitma", sest omanik teadis et korterisse läheb meid elama ainult 3, mitte kuus või kaheksa:D Kuid lõpp hea kõik hea!Õhtuks selgus veel see väike tõsiasi, et korter on piisavalt suur, et meid kõiki ära mahutada.Ühesõnaga mina ja Ülla jäime ka antud korteri püsielanikeks, mis meile sobis väga hästi.Korter hea, hind kamba peale hea, inimesed super head ja asukoht rannale väga lähedal:D Mida veel tahta?


Meie uue kodu aadress on nüüdseks 440 Seaside Avenue # 806,96815, Hawaii, Honolulu, USA.Kõik pakid, mis sisaldavad musta leiba või mis vähegi on leiva moodi, on vägagi oodatud:D Kaasaarvatud šokolaad, mida siin majas kulub hulga!

Ja üks positiivne asi (oleneb kelle jaoks on ja kelle jaoks mitte), eriti Marina jaoks on see et korteris on kaal ka olemas.Ta oli ikka nii õnnelik selle üle:D Ja tänu sellele õnne allikale saime me kõik teada, et peaaegu kõik meist on oma 4 kilo selle lendamise jms alla võtnud.Täitsa positiivne:D

Side lõpp!

Jumaliku lõpuga päev

Hawaile kohale jõudes ootasid meid mõnusalt soe (loe:teksades ebamugavalt soe) ja niiske õhk, lõbusad inimesed ja eesmärk leida üles Sanne,Kinne ja Anna-Liisa ning sebida omale shuttle, mis meid olematu öömaja juurde pidi vedama.Kergelt kriimustatud kohver käes ja tüdrukud üles leitud saime lõpuks ka ühe shuttle omale, 15$ kaks otsa.Sõit oli palav, kuid asja tegi juba algul väga lõbusaks ja tuju üli heaks üks kohalik lennujaama töötaja, kes bussis pileteid väljastas.Väga muhe sell oli, pidevalt korrutas et: „I´ll take care of you“ ja „wazzup“ oli ka pm iga kümnes sõna:D Sõit meie olematu ööbimiskohta kestis umbes 45 minutit, koos vahepeatustega.Esimesed vaated linnale olid juba hingematvad.
Kohale jõudes, ehk siis olematusse ööbimispaika ehk siis tegelikult Sepo ööbimiskohta, selgus et meie omad sinna jääda ei saagi, kuna eelmine öö oli keegi kõrvalkorteris sees käinud ja jama oli suur.Ega siis muud üle jäänudki, kui otsisime teised eestlased üles ja andsime oma suured kotid nende kätte nii kauaks hoiule kuni me omale korteri leiame.Otsustatud ja tehtud.
Järgnevalt sai põhi tänavad üle vaadatud ja esimene suurem ost sooritatud – kohalik number.Selle ostmisega läks ikka väga kaua aega, mille jooksul saime näha ka kohalikku actionit (mingi mutike tekitas suurt kära ja talle kutsuti politsei peale).Aga ühesõnaga... päev otsa käisime linna peal, kahes grupis ja otsisime omale korterit.Sai igast variante läbi proovitud ja helistatud, aga tulemusi ei olnud.Õhtuks saime mingi korteri vaatamise aja küll kokku lepitud, aga see oli ka alles järgmiseks päevaks.Ja lõpuks oli aeg jälle seal maal, et me pidime oma kohvritele järgi minema ja ööseks mingi hosteli või hotelli moodi asja leidma.Käisime pool linna läbi ja mingi variandi juba leidsime, kuid kui me tagasi läksime koos oma kodinatega, siis oli teine onksel ees ja ütles, et vabu kohti pole.Nii pidime me omale mingi teise variandi leidma.Lõpptulemus oli see, et poisid läksid Lemon Roadil asuvasse hostelisse ja tüdrukud said Kuhio tänaval asuvasse Bamboo hotelli.Poiste kohta ei oska ma midagi rääkida, kuid meil läks ööbimiskoha valikuga väga hästi.Missest et otseselt ööbimiskoha leidsime me alles mingi kell kümme õhtul kohaliku aja järgi oli hotell siiski korralik, kahe suure voodi ja telekaga, mille nurgas oli köök.Ja vannituba oli ka parajalt suur ja puhas.
Ja kõik see 27,16$ eest nägu.
Esimene öö möödus mesimagusas unes, tol hetkel tundunud jumalikult pehmes voodis:D

16 h ootamist ja lendamist

Sihtpunkt oli Seattle/Tacoma Int. Airport.
Kohale jõudsime nii umbes poole kaheteist aegas.Lennuki peal ma järjekordselt midagi ei söönud, sest ikka tõsiselt kehv oli olla.Esimene käik meil oli oma värava üles leidmine – leidsime! Teiseks otsisime neti üles, mille me samuti leidsime.Ja siis järgmiseks mureks oli meil magamiskõlbliku koha leidmine.Ega meil muud eriti üle jäänud, kui pidime meie värava lähedusest kolm sellist enam-vähem pehmet pinki kokku korjama ja voodiks tegema (nagu seda tegid Kinne, Sanne ja ka Anna-Liisa).
Öö möödus nii enam-vähem, tglt kui päris aus olla, siis ikka suht külm oli.Lennujaam ei ole koht magamiseks, juhul kui sul korralikku tekki ja patja kaasas pole:D Aga ei kurda!
Ja nii need 10 tundi möödusidki.Hommikusöök/jook sai tarbitud Starbucksi valikust.
Hommikul meie avastuseks ei olnud meil poisse veel platsis, kuigi jutt jäi et Seattles saame kokku.Kuigi jh, kellaajast polnud meil juttu.Pärast tuli välja, et nad olid kusagil eesruumis maganud ja hommikul kusagil katuse peal olnud[iseasi kui palju see jutt ka tõele vastas, Sepot nagu eriti uskuda ei saa ju:)].

Kella 9.40 kandis kohaliku aja järgi väljus meie lend Hawaiile.Lend oli väga mõnus.Niikui lennukile astusid said kohe seda Hawaiilaste rahulikku ja murevabat feelingut tunda.Ja söök oli ka päris hea.
Ja nii need järjekordsed ja ka õnneks viimased 6h lendamist jälle möödusid.Kuni me jõudsime Hawaiile, selle ja arvatavasti kogu elu parima suve ühte toimumispaika.

Terve lend Eestist Hawaiile koos lennujaamades ootamisega võttis aega KÕIGEST 39 tundi.

PS! Nagu te tähele olete pannud, siis minu parasiitsõnaks on kujunemas "kuigi jh":D

Esimesed 23h

4.juuni hommik kell pool viis.Silmad lahti ja ruttu sättima.Väljalend kodust kella poole kuuest.Lennujaama jõudsin nii umbes tund aega enne lennu väljumist, 15 minutit algselt plaanitud ajast hiljem, nagu ikka:DTüüpilised meie.Check-in´i minnes oli külm higi otsa ees - ega ometi kokku pakitud varandus lubatud 20 kg ei ületa.Aga õnneks ei, „KÕIGEST“ 19,5 kg :D Tüüpiline mina, vean enda arust täitsa vajalikud asjad kaasa ja pärast tuleb välja, et pooled asjad jäävad täitsa kasutamata.
AGA, peale check-inist läbi käimist oli aeg asuda turvakontrolli poole.Tegime ruttu oma kallid ja särgid värgid ära ja jätsime hüvasti, kui nii võib öelda.Ja siis võis seiklus alata... kõigi silme alt sai ju ära:D
Lennuk väljus täpselt 07:55 Tallinna Lennart Mere lennujaamast ja esimene peatus oli Stocki Arhusi lennujaam, kus siis sai esimesed kaks tundi oodatud.Stockis pidime me esiteks SASi mingi boksi üles leidma ja end seal check-inima, aga esimene kerge tõrge tekkis sellega, et seal taheti meie USA ööbimiskoha aadressi, aga üllatus-üllatus, kellegil polnud see meeles.Tglt Sepol oli, aga kerge paanika oli ikkagi, sest me ei saanud kohe pontile pihta.Kui kõik vajalikud toimingud tehtud, siis sai ootamine alata.Antud lennujaamas kulges elu vaikselt, kuid igavalt.Kuna poisid läksid hoopid teise lennu peale ( meie läksime Stockist NY, aga poisid sõitsid Stockist Chicagosse), siis sai vahepeal nemadki ära saadetud.Stocki lennukile astudes hakkas reaalsus kergelt kohale jõudma, kuid päris päral polnud see ikkagi.
Teine vahepeatus oli meil New Yorgis, Newark Liberty Airportis.Kuna lend kestis kokku 8h ja selle aja jooksul pakutud toidust olin ma ära söönud healjuhul mingi ühe kukli ja natuke snäkke, siis lennukilt maha astudes ei olnud enesetunne just kõige parem.Ja lisaks veel see kuumus.Tol hetkel oli väljas umbes 30 kraadi sooja pluss veel hull niiskus, mis tahtis esmapilgul ära tappa.Esmamulje USAst ja selle inimestest oli väga hea.Küsiti ja uuriti küll teatud asju, kuid samas olid inimesed väga sõbralikud.Nagu näiteks meie grupi tüdrukutega oli üks turva lihtsalt niisama rääkima läinud, oli uurinud kust pärit ja kuhu minek.Kui välja tuli, et me Eestist oleme, siis ta otsustas ka oma kaardid lauale lüüa ja ütles, et ta on ka Eestis kaks korda käinud.Et meil pidi olema Vana Tallinn ja õlu, mille nime me aitasime tal meelde tuletada.Ehk siis Saku, mille korgi avamist ta imiteeris päris hästi:D
Peale kogu tolli ja muud jama mõtlesid tüdrukud, et teeks linna peal ühe tuuri, kuid mõte jäi mõtteks.Selle asemel läksime me hoopis B-terminalist jala C-terminali, et aega surnuks lüüa ja veidike ümbrusega tutvuda.Lõpuks jalutasime me end kusagile lennujaama kõrval asuva ära kuivanud rohu platsi peale, kus siis tegime mini fotosessiooni ja puhkasime veitsa jalgu.Tagasi minnes ja lennujaamas lihtsalt hängides mõtlesime, et teeks check-ini ära.Mõtlesime ja tegime.Kuid meil oli ikkagi igav ja selle tulemusena otsisime me endale tegevust.Antud tegevuste tagajärjeks oli see, et läksime terminalide vahelise bussiga sõitma ( sõitsime A-terminali), seal ekslesime ringi ja sattusime tagasi nö üld ootesaali.Kuna soov minna terminalide ja rongijaama vahelise rongiga sõitma minna oli suur, siis sõitsime sellega ka ikka päris kaua.Lõpuks avastasime ka selle väikese pisiasja, et me peame teist korda veel check-ini minema.Mul tagus peas juba kerge mõte, et äkki tekib sellest mingi jama, kui kaks korda antud punktist läbi minna, kuid minu kartused olid asjatud.Antud meesterahvas lihtsalt naeris natuke ja ütles, et : „I´ve allready seen you, and you, and you ...“.Ja siis millegipärast üritas ta mu nime hääldada, mis tuli tal ka tglt päris hästi välja.

Kokkuvõttes ootasime me New Yorgi lennujaamas kokku 6 h.6h täis seiklusi, nalja ja naeru:D
Järgmine sihtpunkt – Seattle, Tacoma International Airport.
See ya later:D

Kerge sissejuhatus!

Enne kui antud blogi üldse lugema hakata, siis vabandan ette ära: MA EI OLE KUNAGI VAREM BLOGI PIDANUD ja ei tea sellest üli trendikast asjast tglt eriti midagi.Aga eks ma proovin siis.
Ühesõnaga, kuidas kogu see krempel pihta hakkas.Mina kes ma nagu täitsa tavaline ja igav eestlane, läksin ükspäev mereka foorumisse ja ahhaa, mis ma sealt avastasin.ST korraldas infopäevi.Ma sattusin muidugi väga õhinasse ja vedasin Ülla (kursaõe, kes veel ei teadnud) kaasa.Ja nii me seal istusime ja unistasime juba suvest ja mõtlesime, et kui lahe see oleks.
Lõpuks olidki asjad juba seal maal, et olime ennast ära registreerinud, programmitasud makstud, lennupiletid ostetud, osa rahast vahetatud.Pidime ainult kooli ja praktikaga ühele poole veel saama.Kuid seegi käis väga kiiresti.Tegelikult kui nüüd mõelda, siis see aeg registreerimisest kuni lennuki peale astumiseni, läks tegelikult ikka väga kiiresti.Nagu lennates:D

Praktika lõpus tuli mingi kerge ootusärevus juba sisse, aga see möödus päris kiiresti.Päev enne ära lendu koitis mulle, et ma peaks nagu asjad ka kokku pakkima.Ma olin muidu juba varem ka sellele mõelnud, aga tegudeni ma ei jõudnudki:D Antud pakkimise tagajärjeks oli see, et ma pakkisin kohvrit lahti nii umbes kolm korda, aga pilgu viskasin üle oma kuus korda vähemalt.Sellel kolmel korra lendas mul ikka parajalt asju kohvrist välja, kõik ikka selleks et kohver ei oleks ülekaalus.Lõpptulemus oligi õnneks positivne - kohver kaalus 19,5 kg, täpselt parajas kaalus.Aga tunne oli ikkagi selline, et ma vedasin pool elamist kaasa.Kuigi kui ma lõpuks kohvri sisu ikka täitsa korralikult üle vaatasin, siis ülearuseid asju nagu polnudki, vähemalt minu jaoks küll mitte:D

Ja siis see juhtuski.Täpsemalt 4.juuni kell 07:55 pühkisin Eesti tolmu jalge alt ja panin Hawaii ja elu vägevama suve poole ajama.

PS!Kui mu Eesti keel ja õigekiri mõnikord kergelt "longab", siis võite sellest järeldada ainult seda, et mul on päike pähe löönud:D